Kirjanike Liidu 2025. aasta romaanivõistluse võitnud „Väsinud valguse teooria” tegevus toimub, nagu tutvustuseski kirjas, Eesti lähiajaloos ehk aastatel 1997 kuni 2020. Algab kauboikapitalismi jääknähtudega sündmustest ja päädib koroonakevadega.
Kuidagi ei saa aga öelda, et see oleks ajalooromaan, vaid see on lihtsalt aeg, kus Riismaa tegelased toimetavad. On muidugi elemente, mille kirjaniku kaasaegsed või temast vanemad inimesed ära tunnevad, nagu näiteks kontserdieelne sagimine Linnahallis ja kuulsad langevad seinad, millel on sündmustes oma roll, aga samas pääseb Linnahalli arhitektuurikeskuse ekskursioonil osaledes endiselt sisse, küll kontserdi ja langevate seinteta.
„Väsinud valguse teooria” tegelasi on küllap igaüks meist mingil hetkel ja seltskonnas kohanud. Sündmused käivitavad Paavo Paavo, kelle iseloomule sooviks (vähemalt siin kirjutav) lugeja selgroo kasvatada. Maasikapõldude omanik perekond Aun, kus pereisa pitsi ei sülita ja oma poegi tasuta tööjõuna käsitab. Hiljem teismeline Loreta, kelle elu ja mõtted annavad väga hästi edasi maa-alevikus elamise mured ja need vähesed rõõmud, mis kujuteldava Taganurga elanike elus paistavad olevat.
Juhuslikud ja vähem juhuslikud kohtumised, mis põrkudes inimsaatusi suunavad nagu piljardimängus valge piljardikuul värvilisi. Taamal jooksmas ja tegevusega läbi põimumas päriselt toimunud (poliitika)sündmused Eestis ja maailmas, mis teosegi tegelasi kaasa tõmbavad. Miski pole põhjuseta, iga sündmus ja käik toob kaasa järgmise.
Kaur Riismaa maalib omamoodi lohutu pildi elust Eestis, õigemini lohutu pildi inimelust kui sellisest, mis ühest küljest on tõetruu, aga teisalt vaid pool tõest. Maailm koosneb pooltoonidest, aga kas need on tingimata määrdunudkollased ja porisinised või on siiski ka taevasinist ja päikesekollast – eks seda saab lugeja ise mõelda. Ja pisut aitab siiski kaasa ka kirjanik, kelle tabav kirjeldus näiteks juulikuises kuumuses küpsevast maastikust, kus horisondil lähenevad ähvardava kiirusega sünkhallid äikesepilved, tõi siinkirjutaja ninna krabisevate rohukõrte ja kuivava metsaaluse lõhna. Ilu on alati, ka koleda keskel, tuleb vaid osata seda märgata.