Pole vist vaja selgitada, miks otsustas kirjandusfestival HeadRead anda omapoolse panuse eesti raamatu aastasse – kuna kõik meie toimkonna liikmed on raamatuusku inimesed, hakkasime kirjutama järgemööda festivaliblogisse oma lugemissoovitusi. Valikus on olnud nii uut kui ka vana, nii eesti- kui ka välismaist, nii mõtlikku kui ka tõtlikku, ent alati väärt kirjasõna. On tore, kui vähemalt mõnigi nendest soovitustest leidis tee kellegi lugemistesse.
Ma pole muidugi esimene, kes on osutanud eesti raamatu aasta puhul selle kahtlemata tähtsa sündmuse ajalisest piiratusest tulenevale väiksele vastuolule – piduaasta saab küll läbi, ent raamatud jäävad meid ikka ja alati ootama. Ning raamatu ootus täitub ainult siis, kui keegi teda lugema asub. Raamat ilma lugeja pilguta on nagu anum ilma nektarita, nagu tühi astja.
On tore mõelda, et kuigi hea kirjanduse lugemine nõuab aega – ning aeg tundub olevat üha defitsiitsem –, on see jätkuvalt üks kõige kergemaid, kargemaid ja kõrgemaid ajatuse vorme, milleni inimene ulatuda võib. Ma mõtlen seda tegelikult ka päris maiselt. Mida vanemaks saan, seda maisemalt ma lugemise ajatule jõule mõtlen.
Me ühiskonnas räägitakse tervisest üha rohkem ja eks ka asja eest. Sealhulgas on hakatud üha rohkem rääkima vaimsest tervisest. Ma ei tea, kas mu vaim on terve (või kas üleüldse eksisteerib sellist entiteeti), ent kui ma julgeksin nimetada oma vaimu tugevaks – ja aeg-ajalt ma isegi nagu julgen –, siis ennekõike tänu hea kirjasõna lugemisele. Targa ja tundliku teksti lugemine treenib vaimu, sellise lugemise trenn võib olla sama intensiivne ja tähelepanu nõudev kui tennis, eeldada samasugust vastupidavust kui pikamaajooksus ning teha olemise sama kergeks kui see muutub ujudes. Muidugi võib lugemine muuta liiga palju lugeva inimese keha nõrgemaks, ent palju suurem on tõenäosus, et lugeva inimese vaim saab iga loetud raamatuga tasapisi, ent järjekindlalt tugevamaks. Kusjuures lugemisest tulenev tugevus annab võimaluse valida jäikuse asemel paindlikkuse. Mida see tähendab? Paremat vastupanu ajaga kaasnevale paratamatusele: vananemisele. Lugemisega treenitud vaim on võimeline paremini painduma, sirutuma, ulatuma, et nii maapind kui ka laotused pisut lähemale nihkuksid. Kui vaim on tugevam, ei pea ta sugugi olema ainult tihedam, vaid ühtaegu ka avaram – mida rohkem koguneb vaimu elamise ainet, seda tugevamini võivad vaimust hakata kiirgama tundlikkuse lained. Ning see tundlikkus hoiab vaimu „noorena“, aeglustab aja lagundavat mõju temas, pidurdab vaimu närbumist.
Eks vananemisega kaasneb paratamatultki keha jäigastumine. Sageli kipub sellele lisanduma vaimne paindumatus: arvamused võivad muutuda eelarvamusteks, ideed kinnisideedeks, suuremeelsusest saada kitsarinnalisus, tähelepanelikkuse voogudele kasvada peale jäine kiht. Ent oleks hea hoida usku, et väärt kirjanduse lugemine on parim vaimujäigastuse ravi, sest hea raamat on antidepressant, mille varud ei saa iialgi otsa ning mille kasutustähtaeg ei aegu. Minu kui alatasa lugeva inimese suurim lootus sosistab mulle, et kuigi mu keha peab alluma aja jäigastavale survele, suudab mu vaim säilitada paindlikkuse – sest olen selle usaldanud loetud ja lugemist ootavate lugude kaudu mind igal moel liikuma ja liigutama kutsuvate vaimude teenistusse. Need vaimud on küll asetunud ajapikku kuluvatesse ja lagunevatesse raamatutesse, ent kui need lugemisel lehekülgedelt väljuvad, ilmneb nende ajatu jõud – ajale allub vaid raamatu keha, oluline neis aga ületab põlvkondi ja ajastuid, liidab olevusi, mõtteid ja tundeid, kelle vahel laiuvad tuhanded aastad; see näitab, kuidas kõik ühtaegu muutub ja kordub, kõik on ühtaegu tühine (miski ei püsi) ning tähtis (püsimatuses on kõik võrdsed).
Oh jah, lugemise imet on pea võimatu kirjeldada – parem on asuda asja juurde, lugeda, lugeda, lugeda.