*
Lähen Narva maanteel pesitsevasse pisikesse RaRa majja kolmapäeva päikesepaistelisel hommikul. Minu HeadRead festival algab tänavu hoopis etenduskunsti pärusmaale kuuluvast teosest. Liis Varese ja Taavet Janseni segareaalsuslavastus „Inimeses hoitud II: Õietera su sees“ on nimelt kaasatud seekordsesse festivalikavva ning minu arvates on tegemist väärt otsusega. Ja seda tunnen juba enne, kui saan reaalsust nihestavad prillide ka endale pähe. Autorid ise nimetavad oma teost muu hulgas ka „füüsiliseks lugemiskogemuseks“, varsti saan teada miks. Aga mitte veel.
*
Kuna jõuan oma „seansile“ pisut varem – kokku on eraldatud igale külalisele ligi 30 minutit, millest ligi 16 minutit täidab virtuaalprillides kogetu, on mul veidi aega nö vabalt võtta. Esimese asjana näen sisenedes loojaid ennast, Liisi ja Taavetit, kes siis naeratades võtavad mind külalislahkelt vastu. Nendest paremal pool näen aga kahte inimest, kellel on peas suured kogu pead katvad futuristlikud prillid. Nendega näevad need kaks kogu välja natuke nagu heatahtlikud tulnukad, kelle liikumine meenutab mulle kohati justkui tundmatut (aeglast) tantsu. Kaks keha liiguvad üpris sarnaselt, nad ei „tantsi“ aga siiski teineteisega, vaid miskiga, mida need prillid võimaldavad neil näha ja kogeda. Tunnen, et võiksin vabalt oma seansi 30 minutit täita pelgalt nende pool-inimeste/pool-tulnukate vaatamisega, niivõrd huvitavad on nad. Mida nad näevad, mida mina (veel) ei näe?
Miks nad vahepeal istuvad… siis pööravad end ümber…siis jälgivad pingsalt üht nurka…siis jälle keerutavad end aeglaselt ümber oma telje…miks nad liigutavad oma käsi… nagu kirjutaks nad sõrmedega õhus-õhku mingeid mulle tundmatuid sümboleid… nagu võluks nendega mingit maagiat välja… Kehad, mida ma jälgin, on korraga uudishimulikud ja samas ka kuidagi haprad.
Kuid juba mõne aja pärast saab nende segareaalsuse kogemise aeg läbi ning Taavet paneb üpris rasked prillid juba mulle pähe. On minu aeg segareaalsuse maagiaks.
*
Nii kui prillid pähe saan, mu reaalsus mitmekordistub ning ajapikku ilmuvad mu ümber tekstid. Tekstid. Tekstid. Mingi osa sest on võetud Ene Mihkelsoni raamatust „Korter“, teised näivad aga justkui kollaaž kõnekäändudest, tänapäeva slängist, mõistujutust, sots-meedia tšätist, anonüümsest kommentaariumist – you name it! Vahepeal küll soovin, et tekst liiguks isegi aeglasemalt, et saaksin kõike ikka korralikult läbi lugeda-kogeda, tekib kummaline virtuaalreaalsuse-fomo, teistsuguse ja uudse ruumi totaalse kogemise tung. Kõike korraga nagunii ära ei püüa, tekst libiseb eest ja kuigi esiti raske, lasen mõne aja pärast tal minna, andmata sellele pidepunkti, kasvõi mingitsorti selle tõlgenduse kaudu.
Hooti liigub tekst jälle minu suunas, siis saan juba ise teksti sees ringi käia, puhun kätega (näete: kogemuse kirjeldamise keel ja metafoorid juba muutuvad!) sõnu eemale nagu vannis vahtu, siis põrgatan endale teist teksti juba lähemale, endale pähe, siis üles, endast eemale, nagu palli, kuni märkan jälle Mihkelsoni mõttekatkeid endast kaugemal ühe seina peal, RaRa liikuva lifti juures. Jään seisma. Ja lihtsalt loen. „Lihtsalt“ „loen“.
Olen elus küll palju pidanud tekstiga töötama, selles teatud mõttes isegi elulema, kuid sellist kogemust pole mul varasemalt sellega küll olnud.
*
Kindlasti ei tasu karta seda uudset kogemist-kogemist. Esiteks – virtuaalprillid võimaldavad näha ka paralleelselt „päriselus“ toimuvat, virtuaalreaalsus asetubki selle va vana hea tavareaalsuse sisse. Tekitades mitmikreaalsuse kogemisega kaasaskäiva tajude vaikse-väikse nihestuse: oled korraga nii siin kui seal, nii päris kui virtuaalmaailmas, loed nii silmade, käte kui terve kehaga. Või isegi nii: küsimus sellest, mis on „päris“, muutub siin mõneti imelikuks. Erinevad reaalsused eksisteerivad siin samaaegselt ning „Inimeses hoitud..“ esitab justkui küsimuse: kas on mõni reaalsus, milles oleme rohkem hoitud? Ja kuidas saaks taolisi keskkondi kultiveerida?
Mõneti on siin tehtud füüsiliselt kogetavaks ka meie juba igapäevaseks saanud tehnoloogiaga põimunud kehaline kogemus, seda siiski kordades võimendatult, pannes mõtlema nii tuleviku, aga ka tulevikuteatri enda võimalustele, aga ka tulevikukirjanduse, tulevikumuusika, tulevikufilmi… Tõenäoliselt ei asenda tehnoloogia nutikas kasutus lõpuni nn traditsioonilist teatrit ega laiemalt kunsti – kuid kindlasti laiendab see kordades selle võimaluste piire. „Inimeses hoitud..“ on hea näide taolise piire laiendava/nihutava tehnoloogia kasutamisest, aga siin on tugevalt tunda loojate hoolt oma loodu ja loodu kogejate suhtes.
„Inimeses hoitud II: Õietera su sees“ näitab, mida saab tehnoloogiaga teha, kui eesmärgiks pole selle rakendamine näiteks progressi või vallutamise teenistusse, vaid selle tark ja empaatiline kasutamine näiteks kunstilistel eesmärkidel. Ning tulemuseks? Noh, taoline segareaalsus, mida me inimkonnana ehk päriselt vajame.