Arhiiv: Blog

  • Lea Tormise „Eesti balletist“

    Öeldakse, et kõik väikesed tüdrukud tahavad saada baleriiniks. Tõenäoliselt see 100% paika ei pea, aga mina tõepoolest tahtsin. Seda tahtmist ei toitnud vahetu balletikogemus – too piirdus peamiselt adagio’ga Minkuse balletist „Don Quijote“ kesktelevisiooni galakontsertidel miilitsapäeva, keemikute päeva jm päevade auks. Teema tegi põnevaks hoopiski Lea Tormise suhteliselt õbluke raamat „Eesti balletist“ (Eesti Raamat 1967),…

  • Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

    Puhas mage vesi on kulla hinnaga. On seda mõnes maailmas piirkonnas juba praegu, sest nõudlus ületab pakkumise. Emmi Itäranta kuraditosina aasta eest (eestikeelsena 2014) ilmunud debüütromaanis „Vesi mäletab“ pole puhas joogivesi mitte lihtsalt kulla hinnaga, vaid selle olemasolu varjamine on rängim mõeldavatest kuritegudest. Veepuudusest või siis veele ligipääsust on saanud relv diktatuuri kehtestamiseks, vahend, kuidas…

  • Peter Pomerantsevi „Kuidas võita infosõda”

    Ukrainas käiv sõda heidab oma varju igale hommikule, mil avad uudisteportaali, seda varju oli tunda ka äsja lõppenud laulupeol, mis aitas tugevdada ühtehoidmistunnet. Maailm läheb omasoodu edasi ega suurt hooli sellest, et kusagil väikeses Kirde-Euroopa riigis kogunes kaheks päevaks 95 000 inimest, et kogeda taas kord seda nimetamatut, mis seda rahvakildu liidab. Korraks võimaldas muusika…

  • Kim Thúy „Em“

    See on puhas juhus, et võidupühale sattunud blogipostituses soovitatav teos algab lausega: „Sõda, juba jälle.“ Kuid rindeuudistest väsinud ning maale grillima ja sääski söötma suundunud eestlasel ei tasu sellest ehmuda. Kim Thúy õmbluke romaan „Em“ läheb edasi Triinu Tamme tõlkes nõnda:  „Kus iganes leiab aset konflikt, sinna lipsab ka headus ja leiab endale koha kurjuse…

  • Valdur Mikita „Kodukäija koodeks”

    Impampluuletaja on tagasi! Üks eesti kirjanduse tüvitekste on jäänud väga paljude eest varjule ja see on õigupoolest hea, sest kõige kangem kraam peabki olema natuke salajane. Tähendab, seda ei tohi ega saagi luku taha panna, aga hea on, kui seda siiski suure kella külge ei panda. Valdur Mikita 2001. aastal ilmunud „Rännak impampluule riiki” on…

  • Gregory Batesoni „Sammud vaimuökoloogia poole“

    Filosoofiaalaste ja populaarteaduslike raamatute juures meeldivad mulle joonealused märkused. Sageli ei tahaks neid nagu lugema hakata, sest pilk peab katkestama oma rännaku peatekstil ja hüppama uurima väiksemas kirjas lisandust. Aga mõnikord tasub katkestus ära, sest just joonealusest võib leida autori (mõnda) ideed kõige paremini – või lugejale kõige sobivamalt – kokkuvõtva lause. Sellised kirjakohad on…

  • Mitmikreaalsuse empaatiline harjutamine

    * Lähen Narva maanteel pesitsevasse pisikesse RaRa majja kolmapäeva päikesepaistelisel hommikul. Minu HeadRead festival algab tänavu hoopis etenduskunsti pärusmaale kuuluvast teosest. Liis Varese ja Taavet Janseni segareaalsuslavastus „Inimeses hoitud II: Õietera su sees“ on nimelt kaasatud seekordsesse festivalikavva ning minu arvates on tegemist väärt otsusega. Ja seda tunnen juba enne, kui saan reaalsust nihestavad prillide…

  • Astrid Lindgreni „Madlike“ ja Lucy Maud Montgomery „Roheliste viilkatuste Anne“

    Mis on esimene raamat, mille lugemist mäletad? Ma tahaks loota, et igaühel on lapsepõlvest mõni selline raamat, mille sisust ehk palju ei mäleta, kuid mis on oma jälje jätnud. Kahtlemata on nii mõnelgi selleks Astrid Lindgreni teos. Kuigi veetsin aega nii Pipi, Karlssoni kui Bullerby laste seltsis, oli minu lapsepõlvelemmikuks hoopis Madlike. Madlike sattus alatihti…

  • Maryliis Teinfeldt-Grinsi „Kivi alla kükakille“

    Vaikus, mis jääb kõlama Igor Kotjuh Maryliis Teinfeldt-Grinsi „Kivi alla kükakille“ kuulub nende luulekogude hulka, mida ei loeta üksikute tekstidena. See on tekstimaailm, mis avaneb aeglaselt ja terviklikult, nagu pehme, korduste ja vaikuste peale ehitatud maastik, kus luuletused hingavad ühes rütmis. Luulekogu keskmes on lapsepõlv, mitte idealiseeritud ega dramatiseeritud kujul, vaid kui puudutus, meeleseisund, õrn…

  • Valev Uibopuu „Kaks inimelu ajapöördeis“

    Üks minu üheksakümnendate aastate mõjusaimaid lugemiselamusi oli Valev Uibopuu diloogia „Kaks inimelu ajapöördeis“, mis koosnes romaanidest „Mina ja tema“ (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1990) ja „Ainult juhus“ (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1991). Juba alguslaused olid jahmatavalt resoluutsed: „Iga arukas inimene teab, et Mina on kõige tähtsam olend maailmas. Kuigi neid minasid võib olla olemas ka teisi, on…

Tallinna Kirjandusfestival 28.05—1.06.2026 Tallinna Kirjandusfestival 28.05—1.06.2026 Tallinna Kirjandusfestival 28.05—1.06.2026 Tallinna Kirjandusfestival 28.05—1.06.2026 Tallinna Kirjandusfestival 28.05—1.06.2026